Arsti huvitas eriliselt arenemisõpetus, aga varsti pettus ta selles, sest ta leidis ilmatuhulga seletamata küsimusi ja lahkarvamusi. Nende üle järele mõteldes tuli ta lõpuks usuteaduse abil otsusele, et kogu asjaga on vististi valeotsast peale hakatud: mitte ahv ei arene inimeseks, vaid inimene ahviks. Jumal lõi inimese oma näo järele, see tõde jääb püsima. Aga sedamööda nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglisest jumalikkusest ja temast saab saba ning sarvekandja, sadajalgne või kõvakoorik, ujuja või roomaja, lill või puu.
Selle oma uue arenemisõpetuse kallal töötas arst parajasti, kui saabus Juula kaksikutega, et näidata nende sarvi ja küsida nõu, mis teha. Aga kui arst oli poisid üle vaadanud ja nende ebaharilikus vitaalsuses veendunud, ütles ta Juulale, ise õnnelikult käsi hõõrudes ja naeratades:
„Poistega pole midagi.“
„Aga kui neil tulevad sarved pähe?“ ütles Juula hirmunult.
„Las tulevad, mis sest. Seda parem, kui tulevad.“
„Aga kui kasvavad nii suureks, et ei saa enam mütsi pähe panna.“
„Siis las käivad palja peaga, moodsam on.“
„Aga kõik näevad ju siis, et neil on sarved.“
„Las näha.“
„Neid ei lasta ju nõnda kooli ega kirikusse.“
„Ärge tehke omale, armas ema, tühja muret, sest kool pole tänapäev üldse enam moodis ja kirikusse pääsevad ka sarvekandjad, peaasi, kui nad õiendavad oma maksud.“
„Kui see ometi nõnda oleks, aga muidu…“
„Ja muidu olge õnnelik ning uhke oma poiste peale, kui neile tõesti peaksid sarved pähe tulema. Sest nii tõesti kui Aadam oli esimene inimene, nii tõesti on sinu pojad esimesed sarvekandjad. Ainult muret ja vaeva saab sul nendega olema, seda küll.“
„Mis muret ja vaeva?“ küsis Juula põnevusega. „Ütelge, armas tohtrihärra, et ma teaks.“
„Armas ema, seda on raske öelda.“
„Katsuge natukene sinnapoolegi, et ma aimakski.“
„Ütleme nõnda: inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on, eks. Noh, aga kui mehel oleks kümme naist ja naisel
84
