kümme meest korraga, kas nad oleksid siis õnnelikumad kui ühe mehe ja ühe naisega?“
„Jumal hoidku mitme mehe eest, ma ei jaksa ühegi lapsi kõiki ilmale kanda.“
„Väga hea! Aga mis sünniks teie poistega, kui neil kasvaksid loomulikud sarved pähe? Uskuge, ema, iga sarve otsas ripuks neil vähemalt kümme tüdrukut ja naist, sest kõik tahaksid ju endale sarvedega meest. Miski ei meeldi naistele meeste peas rohkem kui sarved. Naised kisuksid teie poisid tükkideks, puhtpaljalt nende sarvede pärast.“
„Minu vaesed poisid!“ haletses Juula oma kaksikuid. „Neid ootab naistesurm.“
„Aga on olemas teine võimalus…“
„Misuke?“ küsis Juula nagu uppuja õlekõrrest kinni haarates.
„Et poistel ei tulegi sarvi.“
„Kuis ei tulegi, kui neil juba on?“
„See on väga keeruline küsimus, kas neil on või ei ole.“
„Mis see tähendab, tohtrihärra?“
„Ma ei tea, kuidas seda teile seletada, aga katsume nõnda: igal loomal on oma hing ja…“
„Kas ka suremata nagu meil?“
„Selle küsimuse jätame esiotsa lahtiseks, ütleme ainult, et igal loomal on oma hing ja igal hingel oma märgid – murdjal kihvad, kullil küüned, jääral sarved. Nõnda võiksime öelda, et sarved on jäära hing, eks. Muuseas on ka inimesel hing ja vaim, ühel suurem, teisel väiksem, mõnel nii suur, et ei mahu pealuu sisse…“
„Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees on hing.“
„Väga õige, armas ema, hing on südames ja vaim peas. Ning kui vaim ei mahu hästi pealuusse, siis ajab ta selle mõnest kohast punni, nagu kipuks sarved kasvama. Nõnda sünnivad vaimusarved, mis polegi pärissarved, vaid muidu-mügerikud. Tuleb ära oodata, mis teie poistel on, kas pärissarved või hinge ja vaimu omad. Praegu ei saa veel midagi kindlat öelda.“
„Aga kui on vaimusarved, mis saab siis poistega? Mis surma nad siis surevad?“
85
