Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, grammofone ja muud moodsat rämpsu, lubades kõike anda muist muidu, muist poole hinnaga, muist järelmaksuga. Jalgrattaga Jürka tegi proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida; välja pidi ta tema ikkagi maksma, kuigi müüs lihunikule selleks härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli rattamüüja nii lahke saks, et lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis ohelikuotsa. Nõnda läksid nad ilusa värsiga, ainult nässutallatud ratas jäi Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat, ja kes sealtkaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta prii küüdiga aia taha oma õuest välja.
„Ma hoiatan vägivalla eest!“ karjus kaubapakkuja.
„Olen peremees,“ vastas Jürka, „kuis siis ilma vägivallata.“
„Vaat kui toon politsei, siis näed, kes on peremees!“
„Kui tood, eks siis ole politsei.“
Aga ei toonud see ega ka mõni teine, kelle Jürka viskas õueaia taha. Ainult üks erand oli: sel oli pamp seljas ja kast kõhu peal, koos paeltega, mis käisid üle õlgade. Ka selle tõstis Jürka ühes tema kandamiga aia taha. Aga kui Jürka toa poole läks, hüüdis kaupmees talle järele:
„Kardad sa kaupa, peremees? Aga ära siis osta, kui kardad, vaadata võid muidu. Mul on niiti ja nõela, nööpi ja nalli, linti ja paela, sukka ja särki, kõiksugu värki.“
Jürka peatus, pöördus ümber ja küsis:
„Jalgratast ei ole?“
„Ise olen oma jalgratas,“ vastas kaupmees.
„Kramuvonniga ei tule?“
„Kramuvonn mängib mul kõhus, peremees.“
„Võlgu ei müü, muidu ei anna?“
„Muiduandja läks mullu mulda.“
Jürka läks tagasi, avas õuevärava ja ütles:
„Tule sisse.“
Ning see oli ainukene kaupmees, kes tohtis Põrgupõhja õue astuda, ilma et Jürka oleks ta üle aia välja visanud. Aga aastad tulid ja
91
