maja sai selle raha ja tema peab ka tasuma niihästi kapitali kui protsendid. Selge, eks?“
Muidugi, Jürka sai väga hästi aru, et kui maja oli raha võtnud, siis pidi ta tema ka tagasi maksma.
„Aga kes maksab mulle mu maaparanduslaenu?“ küsis ta.
„Ikka maja, kes muu,“ seletas Ants, „ainult selle vahega, et esteks saan mina oma raha ja protsendid ja pärast seda alles sina, sest maja on ju sinu, sina oled omanik, nii et sina võid oodata. Omanikul on kerge oodata, sest temal on maja, minul pole mitte midagi.“
Ja Jürka ootas kuid ning isegi aastaid, aga majast rahasaamine temani ei ulatunud, sest ikka oli veel Antsul saada ja mis sellest üle jäi, see läks maja parandamiseks.
„Maja peab samuti parandama nagu maadki,“ seletas Ants Jürkale, „ja täna jumalat, et mina su maja eest hoolitsen, muidu oleksid pidanud juba uut laenu tegema, et teda korras hoida. Üldse on maja pidamine väga keeruline ja kulukas töö, poleks midagi imestada, kui me temaga nii või teisiti uppi lähme.“
„Kuis nii uppi? Sa ju ise ütlesid, et hakkab kasu tooma ja…“
„Ütlesin… Muidugi ütlesin, aga ma ei teadnud siis, mis ma ütlesin, sest ma polnud siis veel ühtegi maja pidand. Aga ära karda, pole viga, küll mina su asjad jutti ajan.“
Jürka jäi lootma Antsule ja lootis seni, kui hakati maaparanduslaenu tagasi nõudma. Nüüd selgus, et Jürka oli saadud laenuga väga vähe oma maid parandanud. Kuhu ta raha pannud? Jürka ei mäletanud, sest Ants oli õpetanud teda nõnda vastama. Aga Jürkat pinniti edasi ja lõpuks, et ükskord rahu saada, seletas ta:
„Laenuga ehitasin maja.“
„Kuhu?“
„Antsu maa peale teelahkmele.“
Aga kui mindi järele kuulama, siis leiti, et see on Antsu, mitte Jürka maja.
„See on minu maja, ainult Antsu nimel,“ kinnitas Jürka.
„Kuidas siis sinu maja, kui Antsu nimel?“ päriti.
„Nii et minu maja, aga Antsu nimel.“
Kuulati Ants üle, aga see muigas.
„Leidsite paraja, kelle juttu uskuda,“ ütles ta. „Ta ju räägib, et
96
