on Vanapagan ja et tulnud maa peale õndsaks saama, Peetruse poolt tunnistus taskus. Kui tal eit suri ja laip kaduma läks, siis pidi see ju otseteed põrgu põgenema. Sulane põles tal ühes küüni ja heintega ära, tema kinnitas, et põletaja olnud tema, sest sulane löönud tiivaripsu tema eidega. Miks te neid jutte tõsiselt ei võta? Igaüks saab aru, et siin pole midagi aru saada ja et Jürkaga on lugu pisut teisiti kui teiste inimestega. Mitte et mina oleks temalt midagi saanud, vaid ma olen temale aina andnud ja seda mitte omakasu pärast, vaid et ka mina tahan õndsaks saada nagu Põrgupõhja Vanapagangi. Mina käin aastas kaks korda laual ja kirikus on mul oma istekoht.“
See oli kõik, mis Antsul öelda, ja igamees teadis, et siin polegi rohkem öelda. Aga kui Jürka ometi oma kinnitusest ei loobunud, et Antsu teelahkmel on tema maja, sest et tema maaparanduslaenuga ehitatud, siis pidas Ants seda enese laimamiseks ja kaebas Jürka kohtusse. See oli parajasti Antsu juures tööl, kui toodi kohtukutse.
„Mis tunnistus see on?“ küsis Jürka käskjalalt.
„See on see tunnistus, et pead kohtusse minema,“ seletas see.
„Heldene aeg, miks?!“
„Oled Antsu laimand, sellepärast.“
„Ei või olla.“
„Miks siis ei või olla, kui paberil seisab.“
„See on võltsitud, kindlasti on, sest…“
„Kindlasti ei ole.“
„Aga minul oli võltsitud tunnistus.“
„See pole ju üldse tunnistus, vaid paljas kutse, milleks seda võltsida.“
„Aga mina ei ole Antsu laimand, Ants on minu sõber.“
„Seda küsitakse kohtus Antsult, kas oled laimand või ei.“
„Nii et Ants tuleb siis ka kohtusse?“
„Kuis siis muidu.“
„Noh, siis pole midagi karta, Ants mind hätta ei jäta.“
Küll katsus Jürka Antsuga enne kohtupäeva kokku saada, aga see polnud kunagi kodus või tal polnud põrmugi aega, sest ta askeldas kas oma asjadega või tal oli Jürka maja juures tegemist. Isegi kohtus ei näinud Jürka Antsu, sest selle eest esines asemik,
97
