tumad tundmused kihutanud. Sa ära pahanda, ära saa minu pääle wihaseks, aga ma ei wõi teisiti, ma pean kõik ära ütlema. Asi on liig tõsine. Kuidas ma nüüd kõik tahaksin seda olemataks teha! Ma tahaksin, et ta ise sinule kõik ära oleks rääkinud, et sa tema otsekohesust ja auusust tundma oleksid õppinud. Ja ta oleks seda teinud, kui ta oleks wõinud“. Rääkija peatas. Natukese aja pärast hakkas ta aga alandatud häälega uueste:
„Mõnikord tõuseb mul aga mõte, et kuigi ma kõik oma eksitused tagasi suudaksin wõtta, see asja sugugi paremaks ei teeks. Sellest poleks mingisugust kasu, et ta ise sulle kõik ülesse wõiks tunnistada; sina jääksid ikkagi endiseks. Mitte usaldus tema wastu pole sul kaduma läinud, waid midagi muud on sündinud. See on see wana tuntud enesearmastus, egoismus, mis ütleb: ‚ainult minu‘! Puutumatust otsib see egoismus. Naesterahwa käest nõuab ta puutumatust. Mul on walus nende mõtete juures. Ma mõtlesin, et sa sellest üle oled kaswanud. Aga ma otsustasin ju sinu sõnade järele. Ja nüüd arwan ma, et ma eksinud olen. Aga ma ei tahaks seda. Ma tahaksin, et sa nõnda teeksid nagu me kahekesi rääkinud oleme. Ma tahaksin näha, et sa harilikust hulgast üle oleksid sirgunud. Sa
101
