üles tunnistada, nagu ta seda rääkis. Wõi ei usu sa teda? Mina usun. Ma usun teda sellest silmapilgust saadik, kus ta mind waikida palus. Aga sa ei läbenud oodata, sa tormasid tema kallale“…
„Läbesid sa oma sõna pidada“? küsis Heinrich terawalt wastu. „Sa wandusid talle ju waikimist. Miks sa ei waikinud? Mina pidin jõudma waikida, aga sina ei suutnud“!
See oli hoop naelapää pihta. Ta trehwas seda haiget kohta Otto hinges, mida ta paar päewa nii hellalt oli rawitseda püüdnud ja mida ta siisgi ära parandada ei oskanud. Heinrich sai sellest aru ja tal oli hää meel. Ta tundis see läbi nagu oma seisukorda paranewat.
„Sul on õigus“, sõnas Otto waikselt. „Nüüd mõistan ma wäga hästi, mis ma teinud olen. Ma wandusin talle nende õnnelikkude silmapilkude juures, mis me kahekesi mööda olime saatnud. Ja mis tegin ma? Kohe murdsin ma oma wande, tallasin need õnnelikud silmapilgud porisse, häwitasin nad ära. Mina olen petis, mitte tema. Ehk kui ma tõsine sõber tahtsin olla, miks ei nõudnud ma tema käest, et ta ise sinule kõik ära räägiks? Aga ei. Selle asemel tegin mina seda. Mul näib, nagu oleksiwad mind selleks kõige ala-
100
