„Ega ometi?“…
Heinrich tegi liigutuse, mis kõik ütles.
„Sõnad, sõnad, sõnad“, kordas Otto kurwameelselt. Isegi pisaraid tundis ta kurgu poole pugewat. Ta mõtles sääl juures selle pääle, mis Heinrich ennemalt nii sagedaste oli rääkinud. Nüüd arwas ta ka aru saama, miks sõber õudsest tundmusest rääkis.
„Ja nüüd tahad sa teda eemale tõugata?“ küsis ta. „Kas sa mälestad, et sa ise seda waremalt alatuks nimetasid“.
„Ma ei ole igatahes mitte alatum kui sina ja paljud teised“, wastas Heinrich wähe äritatult.
„Kes teab. Mina olin tema wastu otsekohene, ütlesin, et tal minust midagi loota ei ole, sina aga lubasid alatiseks tema omaks saada“.
Heinrich ei leidnud wastust.
„Ma ei tea, kudas see tuli, kuid usu ometi, ma kahetsen seda kõigest südamest, mõistan ennast hukka“, ütles ta wiimaks.
„Sa suur wäetike!“ wastas Otto pead kõngutades. „Mitte see pole kahetsemise wäärt, et see kõik nõnda tulnud on; ainult selle üle tunnen ma kahetsust, et sa nüüd ta enesest eemale tõukad. Ma tunnen ju, et sa teda ainult niikaua püüdmisewääriliseks pi-
104
