dasid, kuni sa teda kätte ei saanud. Nüüd aga… nüüd wahid sa kohe ümber, et uut püüdma hakata. See on ju kõik nii tuttaw, ainult sinust ei oodanud ma seda. Ja see teeb mulle haiget. Mina sinu asemel teeksin praegu teisiti“.
Kui Otto wiimaks sõbra juurest wälja hakkas minema, kutsus see ta ukse päält tagasi.
„Korraga tuli mulle midagi meelde“, ütles ta. „Sa mälestad ju weel, et ühel neljapäewa õhtul, kus mina Olgaga kokku sain, sina ennast ka omaga ütlesid kokku saanud olema. Kellega said sa siis kokku, Olgaga wõi kellegi teisega?“
Otto jäi mahalöödud pilgul ukse alla seisma. Nüüd oli see silmapilk käes, mida ta kohe arwas tulema, niipea kui ta uksest sisse astus.
„Mina… sel õhtul… Ma waletasin sulle sel korral“.
See oli walus niihästi rääkijale kui ka kuulajale.
„See on sõprus ja otsekohesus“, mõtles Heinrich.
Otto silmist paistis tumm piin ja häbi.
„Sa ei saanud siis kellegiga kokku?“ küsis Heinrich.
105
