praegu weel julgust teda teistele kuulutada. Kuid ta arwas, et ta peagi selle julguse saab. Siis tahtis ta oma uut tõde kuulutada, kuigi teda seal juures keegi ei usuks.
8.
„Herra Orisoo! Herra Orisoo!“ sosistas emand Martin laupäewa öösel kella kolme ajal.
„Kas Te magate? Ei kuule?“
Aga kudas ei oleks pidanud ta kuulma! Ta polnud silmagi weel kinni saanud.
„Ma kuulen, mis Te soowite?“
„Wabandage, et ma nõnda… öösel, aga tema lahkus just praegu“. Ja emanda hääl kõlas nii iseäralikult. Sääl oli nagu rõõm ja mitme-aastane mure ja waew. Heinrich tõusis käsipõõsakile ja pööras emanda poole. See seisis poolawatud ukse wahel. Nõrk walgus langes tema näo pääle ja mängis pisaratel, mis silmis seisiwad.
„Kes lahkus praegu?“ küsis noormees.
„Eks wanamees ikka“.
Emanda kuiwanud huuled kiskusiwad kokku ja Heinrich ei saanud aru, kas nad nutta wõi naerda tahtsiwad.
„Ta pani oma silmad kinni. Me olime Leeniga kahekesi juures. Kui ta aga oma tunnikese tundis lähenewat, käskis ta Leenit
128
