teise tuppa minna. Ma sain aru, et ta minuga weel midagi rääkida tahab. Ja kui ta rääkima hakkas, siis kippus tal nutt pääle; aga ta ei saanud nutta, silmades ei olnud pisaraid. Ja ma mõtlesin, et warem oleks pidanud sa seda tegema, siis oleks sull ehk pisaraid olnud, ise aga rääkis teine tasakesti. Ja mõtelge ometi: kõik oli tal meeles, mis ta teinud on. Ja andeks palus ta minu käest. Mul sai nii hale meel! Ja kui ma nutma hakkasin ja ütlesin, et ta midagi halba pole teinud, ja et ma kõik andeks annan, ütles ta, et ta muidu mind ei usu, kui ma teda suudlen. Jumal halasta küll! Mis see mulle kõik meelde tuletas! Ja kui ma teda suudlesin, siis naeratas ta nii õnnelikult ja küsis: ‚Kas mul on juba surnuhais küljes?‘ Aga ma ei julgenud talle tõtt öelda ja wastasin midagi muud. Ja tema uskus mind naeratades. Siis ütleb ta mulle: ‚Kui ma ära suren, siis wõid sa teisele mehele minna, mina sind enam ei keela‘. Kaheksa pikka aastat tõusiwad mul elawalt silmade ette. Ja siis weel need aastad, kus ta alles terwe oli. Ialgi polnud ta minu käest midagi andeks palunud. Meheleminemist ei tuletanud ta ilmasgi meelde. Ja kui ta wiimast korda hinge tagasi tõmbas, siis näis tal nii kerge
129
