üheainsa sammusid üles leida. Otto aga mängis wahetpidamata. Ta otsis pehmeid, kurbi toonisid, jooksis poolhäälte kaupa üles ja alla, igatsedes, küsides.
„Magad sa juba?“ küsis ta wiimaks.
„Ei“, wastas Heinrich.
Ja nüüd kõlas Chopini „Leinamarss“. Seda kuulis ka Heinrich.
„Matad sa kedagi?“ küsis ta.
„Lähen matusele. Waata, mis kell on, ehk on juba aeg“.
„Kell on kuus“, ütles Heinrich pääle waatamist.
„Siis on aeg, ma pean minema“.
„Ma tulen ka“.
„Ei, ka minul on oma saladused“.
„Ah nii! Lähed sa temaga ühes matusele?“
„Jah. Me matame seda maha, mis poolteist aastat on elanud“.
„Aga kudas tema selle pääle waatab?“
„Ma ei tea, aga — see on ju ükskõik. Mina ei taha enam. Läks ja laulis“. Otto lõi pimedas käega.
„See on abielu-õnne eelmäng, sissejuhatus“.
„Jah, mis teha. Mu süda on täitsa rahul. Ma ei ole teda petnud. Ta teadis enne kõik“.
13
