„Ükskõik“, ütles Heinrich niisuguse häälega, nagu oleks tal täiesti ükspuhas, kas oodataw tuleb wõi ei.
„Juba nii ruttu ükskõik. Minu juures kestab siisgi kauemini“.
Nende sõnade juures tõusis Otto üles ja wõttis wiiuli kastist wälja. Ta sai sellega käsikaudu wäga hästi toime, sest siin tuas oli ta niisama kodus, nagu korteri omanikgi. Enne aga kui ta mängima sai hakata, tõmbas Heinrich tikust tule ülesse ja waatas kella.
„Ta ei tule enam“, sõnas ta rahulikult.
„Tähendab — korw“.
Heinrich istus sõnalausumata aseme pääle ja waatas pimeda akna poole, mille ruutude wastu wihmatibad krabisesiwad. Eemalt linna kohalt paistis tume kuma ja kostis tume mürin, mis kohinaks muutus. See rääkis elust.
„Mis ma mängin?“
„Ükskõik, mängi ainult. Pane aga enne häälewähendaja pääle. Tasa, pehmesti, unistawalt… Me oleme ju pimedas“.
Otto hakkas mängima. Heinrich istus, käed rinna pääl, kuulas — ja ei kuulnud. Tema kõrwad otsisiwad midagi muud. Nad tungisiwad läbi ukse koridori, säält trepile, alla pimeda hoowi pääle, wärawast wälja uulitsale ja tahtsiwad säält kõikide käijate hulgas
12
