kellegile teisele oli hoidnud. Siin arwasgi ta selle wõimu olema, mis tema pääle kainestawalt oli mõjunud. Talle näis, nagu wõiks see endine, mis neiu temale andis, ikkagi weel tema päralt olla. Keegi ei taha seda temalt rööwida. See oli nagu nõnda wähese wäärtusega, et see ainult teiste wäärtuste kõrwal midagi maksab. Ja häbi, piinlik häbi oli noorelmehel enese ees, et ta millegi järele oli jooksnud, tema pärast wõidelnud, kadedust tundnud ja inimesi põlganud, kuna terwe asi sugugi seda wäärt ei ole ja ainult inimese pääliskaudsusest räägib.
Kui sõber wälja oli läinud, langes Heinrich aseme äärele. Nüüd julges ta oigada, isegi nutta. Sõbra ees ei saanud ta sellega toime. Ta häbenes ennast niisugusena näidata, kui ta tõepoolest oli. Tugew ja suur tahtis ta tema silmis seista. Päälegi ei usaldanud ta Ottot enam nõnda kui enne; õigem — tal oli wõimata enesele praegusel silmapilgul wastata, kas ta Ottot tänama wõi wihkama peab. Liig rasked oliwad saadud hoobid ja liig ootamatalt oliwad nad langenud. Ka ei olnud tal praegu mingisugust tahtmist selle üle pääd murda, kuidas Otto pääle waadata; tänane Olgaga kokkusaamine seisis tal südame pääl. Mis pidi ta temale ütlema? Kas tal
64
