üleüldse temaga maksis weel kokku saada, temaga rääkida? Kas poleks mitte parem, kui ta paari realise kirjakese talle saadab ja kõik lõpetatuks tunnistab? Wiimane mõte näis talle kõige mõistlikum olema. Juba istus ta laua äärde, wõttis paberi ja sule. Ta hakkas järele mõtlema, kuidas algada. Kui ta aga kirja hakkatuse üle järele mõtles, kerkis talle korraga see pilt silmade ette, mis Otto oma jutustusega oli maalinud. Ta arwas Olga silmi ja naeratust nägema, kui Otto oma wandesõnad oli lõpetanud. Ja nii elawalt järgnes sellele pildile terwe ta olewus. Paber nihkus kõrwale, käsi langes tindi sisse kastetud sulega lauale, kiri jäi kirjutamata. Heinrich wahtis pärani silmil oma ette laua pääle, mõtles ja unistas. Ta tundis, kuidas kättemaksmise himu talle kord korralt rinda puges. Ta tahtis walu teha, pikkamisi seda piinata, kes teda ägama oli pannud. Selleks oli waja temaga kokku saada. Ta otsis uusi põhjusid, mis külmendawalt tema rinna pääle mõjuksiwad, selle karmiks, armuheitmataks teeksiwad. Ta püüdis enesele selgeks teha, et selles naesterahwas midagi ei ole, mis neid ühendada wõiks. Ta oli inimsuse kaudu tema südame juurde teed otsinud ja nähtawasti seda ka leidnud. Tõepoolest polnud ta aga midagi leidnud, kõik oli pettus.
65
