sel korral ainult tume aimdus rinda puges ja mind mõnikord lõdisema pani“.
Heinrich tundis, et ta midagi muud Olga käest oleks kuulda igatsenud, kuid ta ei tahtnud teda segada. Salajase tungiga kuulas ta tema häält, tema sõnu ja waatas tema nägu, silmi.
„Kui me tuttawaks saime, kord korralt üksteisele lähenema hakkasime, siis hakkas mind sagedaste kõik see waewama, mis olnud oli ja mis ikka weel edasi kestis. Mis pidin ma tegema? Mul oli, nagu ei näeks sa minus mitte naesterahwast, waid omasugust inimest. Sõpra otsisid sa, kellega sa rääkida oleksid wõinud ja kellele sa kõik oleks usaldanud. Ja minu meelest oli sul niipalju rääkida. Ma arwasin, et sul ialgi sõnad otsa ei lõpe, kui sa ise seda ei taha. Ja ma kuulasin sind. Selle juures trööstisin ma ennast, et see ikka nõnda jääb. Teisi tundmusid ma ei lootnud, kõige wähemalt sinu poolt mitte. Nii arwasin ma wõima seda, mis mul sinust üle jäi, ikkagi weel kellegile teisele wiia. Ja see teine otsis ju ainult seda, mida sina ei tarwitanud. Pikkamisi tundsin ma aga, kudas ma sinu juures kahekordselt elama hakkasin. Ma tahtsin et sa seda oleksid tähele pannud, sellest aru saanud. Kuid sina jäid minu arwates
76
