Lehekülg:Pikad sammud Tammsaare 1908.djvu/77

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

endiseks. Ööd läbi piinlesin ma ja ei teadnud, mis teha. Ja kui ma wiimaks otsusele jõudsin, et ma lootma wõin hakata, siis tahtsin ma teisega kõik katkestada. Juba siis tõusis mul ka küsimine, kudas ma seda kõike sulle rääkima pean, millal selleks kõige parem aeg on? Sa tead ju, kudas minu esimene lahkumisekatse teisega lõppes? Ta rääkis sulle muidugi kõik ära?“ küsis neiu ja kui noormees jaatawalt pääd liigutas, siis rääkis ta edasi:

„Ma olin ju ka siis weel sinu üle kahewahel ja tema wõitis mind oma hullustuses ära. Wäetiks ja nõrgaks sain ma tema käte wahel. Sa tead muidugi ka seda wiimast korda. Siis oli kõik kindel ja ma tundsin enese tema wastu tugewa olema. Sina olid mind tugewaks teinud. Sina olid minu hingesse, terwesse minu olewusesse midagi uut, wärsket walanud ja see andis mulle jõudu. Ja kudas ma sellest uuest, mida ma ainult aimasin, lugu pidasin! Sa rääkisid mulle meesterahwast ja naisterahwast, õpetasid mind kombeid ja usku põlgama, teadust auustama. Walus oli nii mõnigi asi mul esiteks kuulda ja nii paljustgi ei saanud ma aru. Aga ma püüdsin seda. Mul näis endine usk kaduma ja selle asemele asus uus — usk sinu sisse.


77