Ma arwasin, et sa kõik wõid, kui sa aga tahad. Ja ma trööstisin iseennast sellega ja arwasin, et sa mulle kõik ka andeks anda wõid. Sa rääkisid ju nii mitu korda mulle niisugustest asjadest. See andisgi mulle lootust. Kuid siisgi wärisesin ma. Ma ootasin parajat silmapilku, et sulle kõik rääkida. Aga ma ei leidnud seda. Ma tahtsin ennast enne täitsa wabaks teha. Nüüd, kus ma aga seda olen, tead sa juba kõik. Siin uues ilmas, mis sa mulle awasid, arwasin ma andeksandmist leidma. Ma ihkasin selle järele. Aga kudas ma kannatasin, et ma ilma andeksandmise palumiseta sinule wastu ei wõinud tulla. Sääl juures mõtlesin ma aga, et ma siis sinu suuruse üle ialgi poleks õigesti wõinud otsustada. Ma arwasin, et kui sa mulle kõik jõuad andeks anda, siis mõistan ma su suurust täiesti, siis olen ma ihu ja hingega sinu oma. Ehk kudas oleksingi ma ilma andeksandmiseta sinu juurde tulla saanud! Enne kui ma ise ühtegi kalduwat sammu olin teinud, kandsin ma lapsepõlwe pattusid enesega kaasas“.
Nende sõnadega wiskas ta nagu määratu koorma nooremehe jalgade ette.
„Mis sa ütlesid?“ küsis see tumedal, hirmunud pilgul, nagu ei usuks ta oma kõrwu.
78
