ees ongi, ma ei saanud ise järele waadata, tõi ju teine kuue enne Teile ära. Enne aga waatas teise igalt poolt läbi, kas ta wast kusagilt parandada ei taha. Taskud katsus ka läbi. Ma ütlesin talle küll, et ta taskust midagi kaduma ei tohi lasta minna. Ega teda hullu uskuda ole. Ma ütlen ikka alati, et ta päriselt isasse on. Seesama palaw weri. Ja mis ta tahab, seda wiib ta läbi, maksku mis maksab. Wanamees oli niisamatu“. Ja nüüd hakkas emand oma wanamehest jutustama, et selle läbi seletada, missugune Leeni on. Heinrich waikis, nagu harilikult, ja mõtles emanda sõnade üle järele.
Elawalt tõusis Leeni paks ümargune mopsinägu, pilukil hiilgawad silmad, pehme, kahekordne lõuake, paksud lihawad käewarred, niisamasugune piht ja puusad ning pool lodew wõi sulaw käik silmade ette. Ta arwas kõigest sellest alles täna esimest korda midagi aru saama, liiategi; kui ta tema häbelikku, siisgi nii pääletungiwat naeratust meelde tuletas.
Kui emand Martin tükk aega oli jutustanud, arwas ta, et selleks korraks küll saab ja lisas lõpetades juurde:
„Ärge pahaks pange, aga mul pole ju kedagi muud, kellega ma räägiksin. Te olete
92
