kui Heinrich seda tegi, pani Leeni mänguriista käest ära ja astus ennast peegli ette waatama. Ta puutus oma palesid ja sõnas õnnelikult naeratades:
„Kui palawad!“
Otto oli täna tõsine. Ka Heinrich sai selleks, kui ta sõbra nägu nägi, sest see tõi talle jällegi kõik meelde, mis ta üürikeseks ära oli unustanud. Ja kui sõbrad üksteise pääle waatasiwad, siis tuli neile mõlemile meelde, kui rõõmsad nad alles hiljuti üheskoos oliwad olnud. Esiteks otsisiwad nad asjata, millest rääkida. Nad walisiwad sõnu ja lauseid, nagu kardaksiwad nad üksteisele oma mõtteid awalikult wälja öelda. Wiimaks küsis Heinrich:
„Kuidas su meeleolu täna on?“
„Halb“, wastas Otto. „Aga sinul?“
„Niisamuti“.
„Kaugel sa oma asjaga oled?“
„Säälsamas, kus ennegi“.
„Kuidas säälsamas?“
Nüüd hakkas Heinrich jutustama, esiteks nagu wastumeelt, kuid kord korralt muutus ta keel lahkemaks ja sõnad tuliwad ilma raskuseta kuuldawale. Wiimaks tundis ta oma rinnas kergitust, et ta kõik säält wälja puistata sai. Kõike ei rääkinud ta siisgi Ottole
97
