Heinrich pani jällegi mänguriista häälde ja küsis:
„Aga kuidas sõrmede päälepanemisega lugu on?“ Ja nüüd algas jällegi sõrmede päälepanemine. Wiimaks oli Heinrich nii lahke, et ta mandoline häälest ära keeras ja siis neiut käskis katsuda häälde panna. Kaua, kaua harjutasiwad nad. Iialgi ei wõinud Heinrich arwata, et Leeni nii lõbus tütarlaps on. Ta julges pärast naerdagi, isegi liiga palju naerda, mis tema paled weel punasemaks tegi. Ka Heinrich hakkas naerma ja naljatama. Nad istusiwad üksteise wastus tooli pääle ja mänguriist käis käest kätte. Nii mõnigi kord puutusiwad nende käed see juures kokku. Neile enestele oli täitsa teadmata, millega see lõbus tund oleks lõppenud, kui mitte Otto koputamine wälimise ukse pääle neid poleks seganud.
„Tohin ma Teid teine kord weel tülitada?“ küsis Leeni oma toa ukselt naeratades.
„Iseenesestgi mõista“, wastas Heinrich niisamuti naeratades ja pääd nokutades ning astus neiule sammu lähemale, nagu tahaks ta temale midagi salajat tasakeste öelda. Leeni kadus aga oma õhetawate paledega ja korratusesse sattunud juukstega ukse taha, kuna Heinrich wälimist ust awama tõttas. Sel ajal
96
