tema silmas madalamale hakkas langema. Talle tegi see haiget. Heinrichile torkasiwad aga sõbra ütelused kõige walusama paiga pääle, mida ta kõikide eest wõimalikult kaua warjata oleks tahtnud. Sellepärast püüdis ta ennast kaitsta.
„On see nõrkus, et ma niisugust pettust temale andeks ei suuda anda?“ ütles ta äritatult. „Minu enese wäärtusetundmus käseb seda. Ma ei wõi ennast ometi alandada ei iseenese ega ka teiste ees“.
„Aga milles seisab siis see pettus? Teadis tema, missuguste mõtetega sa temale lähenesid? Ja kui ta seda teada sai, kas ei katkestanud ta siis kõik“?
„Aga minu ees jättis ta kõik saladuseks. Päälegi oli ka sinule see teadmata, mis tal minuga oli. Nii pettis ta kahte korraga: mind ja sind. See on ometi päewaselge“.
„Minule mitte. Mina ei nõudnud temalt ialgi, et ta minule kõik peaks pihtima. Ka ei keelanud ma ialgi teda teistega läbi käimast. Ainus tingimine oli: ta ei tohi kellegiga nii lähedas tutwuses olla kui minuga. Ja seda ei ole ta ka olnud. Mina ei heida talle midagi ette. Mis sellesse puutub, et sinule midagi saladuseks jäi, siis oleks wõinud ju weel kõik hääks saada: ta oleks wõinud ise sulle kõik
99
