– 115 –
Kui piiskop Willem Riias seda teada sai, ei olnud tema asjaga sugugi rahul. Niisugust omawolilist tallitamist, ilma kiriku ja püha isa asemiku küsimata, ei wõinud tema sallida. Kohe kutsus tema süüalused Sakslased enese ette, nuhtles neid kiriku trahwidega ja nõudis, et nemad Wirumaa paawsti kaitsmise ja walitsemise alla ära annaksiwad. Ühtlasi läkitas tema saadikuid Tallinasse Daanlaste juure ja sundis ka neid niisamati, Wirumaad tema kätte andma. Päälegi pidiwad ka weel tõised maakonnad Eestimaal, mis seni Daanlaste ja Sakslaste wahel riiu alused oliwad, nimelt Harjumaa, wälja antama ja saiwad paawsti ja kiriku omaks mõistetud. Keegi ei julgenud wasta panna, ei Daanlased ega Sakslased, ja seesinane kinkimine sai kirjade läbi kõigiti kindlaks tehtud. Nii ei saanud riidlejatest kumbki Wirust ja Harjust jagu, waid kolmas kogemata külaline.
Et neid uusi kirikule osaks saanud maid ise näha ja walitsust uue korra pääle seada, reisis piiskop uue aasta hakatusel, Januari kuul 1226, Tallinasse ja säält mitmesse paika maale. Läti Hindrik kirjutab sest Willemi kolmandast reisist meie maal nõnda:
„Pärast Kolmekuninga päewa, mill ajal lume ja külma pärast sell külmal maal teed paremad käia on, läks auuwäärt Moodena piiskop Willem, paawsti saadik, preestrite ja sulastega teele ja wõttis Lamberti, Semgallide piiskopi, kaasa ja Joannesse, Riia linna praoski, ka mõne Riia linna kodaniku ja mõne ordo wenna ja weel muid mitu. Liiwimaast läbi sõites, sai tema Lätlaste maale ja Lätlastelt Sakalasse, et ta küll ihu poolest wäga nõrk ja kehw oli. Kui ta Wiljandis kaks päewa oli puhanud, läks ta Järwamaale. Ja kõik Järwlased tuliwad temale wasta Kareda külas ja ta kuulutas ise neile Jumala sõna rõõmuga ja õpetas neile katoliku usku, wõttis neid wasta paawsti käe alla ja reisis edasi Wirumaale esimese lossi juure, Agelind nimi, ja kui tema sääl wäga rõõmsaste ja ausaste wasta oli wõetud, kutsus ta rahwa kokku, andis neile õndsaks-
