– 123 –
tegi weel linna piirajatele mõnda isesugust raskust, nõnda kui kohe Läti Hindriku jutustusest kuulda saame.
„Esiti kippusiwad Sakslased linna wallile kallale,“ – jutustab Hindrik – „ja lootsiwad linna sisse ronida. Aga Saarlased ajasiwad neid kiwa ja odasid wisates tagasi. Sellepärast pidiwad nemad kunstiga ja wäe kaupa wõitlema. Nad ehitasiwad masinaid, wiskasiwad paterellidega kiwa linna, Saarlaste paterellidele wasta, ja walmistasiwad ühe põrsa[1], kelle warjul nad linna mäge alt ära kaewasiwad, kunni nemad wallile ligi saiwad. Siis tõmbasiwad nemad põrsa tagasi ja seadsiwad ühe kõwa puust torni asemele. Wahwad mehed sõamundris ja kiwiwiskajad asusiwad torni otsa ja wiskasiwad säält sõariistu, piikisid ja odasid Saarlaste pääle, kes linna kaitsiwad. Need jälle wiskasiwad kiwa ja odasid wasta.“
Sedawiisi tapeldi neli päewa ja Küündlapäew tuli kätte. Et see päew katoliku rahwal suur kiriku püha, nimelt Maarja puhastamise püha on, siis puhkasiwad Sakslased sell päewal.
„Aga kui kuues piiramise päew koitis, see oli esimene päew pärast Maarja puhastamise päewa (ehk 3. Weebruar), sest puhastamise päewa ei tahtnud nemad roojastada inimese werega, siis läks taplemine kibedaks ju hommiku wara, nii et nemad ühe kõwera rauaga ehk raudse haagiga ju linna kindlusi lõhkusiwad ja suuremaid puutükka, mis kindlusi koos pidasiwad, üksikult wälja tõmbasiwad, nii et üks jagu linna kindlusist juba maha kukkus. Ristirahwa sõawägi sai rõõmsaks, hõiskas ja tegi palwet. Ka Eestlased hõiskasiwad ja oliwad rõõmsad omas ebajumalas Taarapitas. Nemad hüüdsiwad puutüki poole, ristiinimesed Jeesuse poole, kelle nime auuks nemad wahwaste üles
- ↑ Põrsas, kellest siin jutt, oli keskajal üks iseäraline masin, kelle abiga linna piirajad mäge ära kaewasiwad, et laskmise masinaid ja sõamehi wallile ja wastapanijatele õige ligi tallitada. Wõis niisugune põrsas õige orikas küll olla, et lühikese ajaga kauni mäe laiale tõngus.
