Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/122

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 122 –

poole. Ja see sõawägi oli suur ja kõwa ja oli arwata kakskümmend tuhat meest koos. Nad astusiwad üksikute troppide kaupa edasi ja igal tropil oli oma iseäraline lipp. Kui nad ratsa ja wankritega mere jää pääle saiwad, sünnitasiwad nemad suure mürina nagu suurest pitksest. Sõariistad kõlisesiwad kokku, wankrid liikusiwad ja tegiwad kõminat, meeste ja hooste hulgas sündis kära, kes siin ja sääl maha kukkusiwad ja jälle üles tõusiwad jää päält, mis nilbe ja selge oli kui peegel, sest lõuna tuuled wihmaga oliwad teda laenetama pannud ja oli siis kange külm tulnud. Suure waewa ja wäitamisega läksiwad nemad üle mere ja jõudsiwad wiimati rõõmuga Saaremaa randa.“

Rand, kuhu Albert oma sõawäega jõudis, ei olnud weel päris Saaremaa ehk Kuresaare rand, waid Muhu saar. Läti Hindrik ei tee omas raamatus wahet Kuresaare ja Muhu saare wahel, waid arwab pisemat Muhu saart Kuresaare iseäraliseks jauks. Weel pärast õpiti tundma, et mõlemad oma kohta iseäralised saared on. Otse säälsamas, kus maale astuti, seisis Eestlaste Muhu linn, kellest praegugi weel Muhu saarel waremed näha, arwata kaks wersta Weikesest Wäinast, mis Kuresaart ja Muhu saart lahutab. Linna paika nimetab rahwas meie ajal Linnusse linnaks, wistist Linnusse küla järele, mis linna waremete ligi leida.

Üheksas päew pärast teele saamist oli käes. Eestlased Muhu linnas katsusiwad osiotsa kawalust. Nad lubasiwad rahu pidada ja pärast ennast ka ristida lasta. Sakslased mingu rahuga neist mööda ja ajagu oma teekäiki Saaremaa poole edasi. Aga Sakslased saiwad pea arwu, et see kõik tühi tõutamine oli ja Eestlastel tõe poolest see mõte oli, pärast neile Saaremaale järele minna ja Saarlastega ühes neid jõudsamalt üle jää jälle tagasi ajada. Seda ära tundes, wõeti nõu, linna ära wõtta. Aga see ei olnud kerge. Eestlased paniwad, nii kui alati, nõnda ka nüüd, mehisel wiisil wasta ja talwe aeg