Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/139

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 139 –

õpetaja ette lähewad, oma abielusse heitmise tahtmist kuulutama, siis üteldakse: „na' lääwä' paaderd lugema“ s. o. nad lähewad „Issa meiet“ lugema. Ladina keeli, katoliku kiriku keelel, alustab see kallis palwe sõnadega: pater noster, s. o. „Meie isa“, ja on neist alustussõnadest temale „paader“ ehk „paater“ nimeks saanud. Preester ei nõudnud siis selle järele paarirahwa käest muud, kui pidiwad „Issa meiet“ pääst lugeda mõistma.

Et Eestlased Ladina keelt ei mõistnud, waid palwe oma ema keeli lugesiwad, on iseenesest mõista. Seesinane palwe oli Eestikeele preestritelt ümber pandud, aga nii sõnast sõnasse tõlgitud, et Ladina keele järele, kus pater „isa“ ja noster „meie“ tähendab, alustati „Issa meie,“ kui ommeti loomulikult Eestikeeli peaks üteldama „Meie isa.“ See wana „Issa meie“ palumine on meie ajani jäänud, sest ka meie ewangeliumi kirikutes loetakse weel nüüd ikka „Issa meie,“ aga mitte „Meie isa.“ Wana juurdunud wiis jääb sagedaste ka siis elama, kui ta ka koguni wastupäine on. Seda näeme ka sest, et Sakslased oma keeli „Issa meie“ palwet nõndasamati loewad ja ütlewad „Vater unser,“ kui nad ommetigi „Unser Vater“ peaksiwad lugema.

Pitkemalt selle aja kiriku asjadest ei ole meil tarwis kõnelda, sest nõnda kui muial, nii oli ka meie maal katoliku usk ja waimulik seisus kõigiti õige tee päält ära eksinud ja aegamööda osast koguni raisku läinud. Iseenesest üles tõusta ei olnud kirikul enam jõudu, ta wajus ikka enam waimuliku pimeduse ja ilmliku pori sisse. Abi ülewelt wõis siin üksina awitada. Ja Jumal äratas õhtupoolses Europas, nõnda kui kõik teame, aeg ajalt tulise waimuga mehi, nõnda nimelt Wikleffi, Hussi, Zwingli, Lutheruse ja Kalwini, kes kõige hoolega usuõpetust, Jumala teenistust ja kristlikku elu puhastama hakkasiwad ja püha kirja järele parandasiwad.

Kõige suurem ja wägewam nende meeste hulgast oli teadu pärast Lutherus, meie usu isa. Tulise waimu, wahwa meele ja julge südamega, täis usku ja lootust, kiskus tema kõik maha,