– 140 –
mis katoliku preestrid waleõpetusi ja ristiusu wastalisi pruukisid ülesse oliwad seadnud ja põhjandas Kristuse kiriku jälle puhta Jumala sõna pääle. Ju tema elu ajal tuli tema puhastatud usk ka meie maale wiimsil ordo elu aastatel, nii et aasta 1521 ja 1554 wahel pea kõik Eesti-, Liiwi- ja Kuuramaa ewangeliumi usku sai ja teda tunnistama hakkas.
Et preestritel ja munkadel katoliku ajal meie maal hää põlw oli, wõime arwata; töö oli neil kasin ja kerge, maad ja saaki palju. Et siis ka mehed omad elupäewad pehmeste otsa saatsiwad ja päewa palawust nõndasama wähe tundma saiwad kui ööde külma, ei ole meil tarwis lugijale nimelt ütelda. Aga waimuliku isandate auuks peame ütlema, et nad Eestirahwale ilmaski nii waljud ja kurjad ei olnud, kui ordo wennad ja muud ilmlikud isandad. Wana selle aja sõna, et „kõwera kepi all kergem elada,“ sai ka meie maal tõeks. Piiskoppide talupoegadel oli mitmelt poolt tõeste kergem kord ja kiriku walitsus on omalt poolt mitukord orjade elu parandada ja nende koormat kergitada püüdnud. Aga rüütlite wägi oli nii wõimsaks kaswanud, et se palju ei mõjunud.
Kolmandamast wõimusest Liiwi- ja Eestimaal, see on: linnadest ja nende kodanikkudest, on meil wähe asja kõnelda, sest nendega oli Eestlastel kõige wähem tegemist. Niipalju aga olgu siiski seie pandud, et linnades elu ja olu kõige terwem ja priskem oli. Linnakodanikud tegiwad tõeste tööd ja nimelt wirgaste ja töö on igal ajal ihule ja hingele karastuseks. Hoole ja wirkuse läbi kaswas ka wara ja jooneline elukord. Et linna kodanikud omas tugewuses ka ordost ja piiskoppidest sagedaste ei hoolinud, oleme juba ütelnud. Eestirahwale tõusis sest mitukord see kasu, et nemad linnades walju peremeeste eest warju ja kaitsmist leidsiwad.
Pääle nimetatud kolme seisuse, kelle käes sell ajal meie maal wõimus ja wägiwald seisis, tõusis pea neljas seisus juure
