– 150 –
wõtsiwad mõrtsukal jala päält, kus teda aga leidsiwad ja kätte saiwad, elu ära, ilma kohtumõistmata ja otsuseta ja ilma timukata, sest hoolimata, et ta wahest ennast kaitsnud oli. Ja kui õiget mõrtsukat kätte ei saadud, siis pidi sagedaste tema ligimene sugulane, ka tema lapski kätkis, tema süü eest nuhtlust kandma.“
See on seesama werine kättemaksmine, mis ka pagana ajal Eestirahwal pruugiks oli. Russow räägib siin küll üksina sest, et talupojad seda wiisi eneste keskes õigust otsisiwad, aga meie teame muist sõnumist, et nemad niisugusel kättemaksmisel palju wahet ei teinud talupoegade ja tõiste seisuste liikmete, Eestlaste ja Sakslaste wahel, waid wiha tujul kõiki kurjategijaid ühe hääks arwasiwad ja neile ühe mõõduga tasusiwad.
Et linnad sagedaste mõisnikkudega wihas ja waenus elasiwad ja neil oma jagu wõimust käes oli, siis kaitsiwad nemad mitukord talupoegi oma müüride sees nende herrade wiha eest ja aitasiwad neid, kui kättemaksmist tuli. Siiski, ka kaupmehed mõistsiwad oma tulu kõige ülemaks pidada ja nende sõbrusel talurahwaga oli oma piir.
Kudawiisi neli Saksa seisust meie maal sell ajal tallitasiwad, näeme meie wäga selgeste ära neist kaebtustest, mis nimetatud seisused aastal 1482 Weemla külas Karkuse kihelkonnas, kuhu kokku oli tuldud nõuu pidama, ükstõise pääle tõstsiwad. Järwa Jaani õpetaja Kelch kirjutab omas ajaraamatus neist kaebtustest nõnda:
„Pääkaebtused, mis sellsinatsel kokkutulemisel seisused ükstõise pääle tõstsiwad ja pärast seletada püüdsiwad, oliwad järgmised: Esiteks, et kiriku ammetnikud: piiskopid, doomiherrad ja mungad, wäga oma kaswu nõudjad on ja mitte üksina talupoegi ei sunni, kiriku kümnest iga aasta maksma, ka siis, kui nemad Jumala nuhtluse, sõa ja wilja äparduse läbi waeseks saanud, waid ka mõisnikkudele nende laenu õigustes ja piirides suurt ülekohut teewad, kirja pandud ja wandega kinni-
