– 149 –
warast koguni ilma jääma. Kõik mis waesel talupojal oli, ei olnud mitte tema omandus, waid herra päralt. Kui talupoeg wähe kurja tegi, sai tema armetumal wiisil ja halastamata oma junkru ehk herra käsu pääle ihualaste üles tõmmatud ja, wanadusest hoolimata, pitka kibeda witstega pekstud. Üksina rikas talupoeg wõis ennast igal ajal kauni kingituse läbi lunastada. Ka leiti mõisnikkusid, kes oma waesid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wasta ära wahetasiwad. Seda ja niisugust meelewallatust, ülekohut ja hirmust raskust on waene talurahwas mõisnikkudelt siin maal pidanud kandma ja kannatama, ilma et ülemad seda oleksiwad tähele pannud.“
„Pääle selle on mõisnikkudel kõigil ja igalühel see wõimus ja woli igas paigas olnud, et igaüks omas majas ja mõisas kurjategijat igaühe eest, ka oma ülemate eest, warjul hoida ja pidada wõis. Selle kõrwal oli igal mõisnikul omas mõisas oma mõisakohus kaela ja kõhu üle[1] kohut mõistmas. Ja kui üks kurjategija ühe mõisniku wallas kinni wõeti, siis ei antud teda mitte ülemate kätte karistada, waid nende mõisnikkude kätte, kelle piirides ja rajades tema kätte saadi.“
Niisugusel ajal, kus mingisugust inimeselikku seadust ega õigust ei walitsenud, kus iga mõisnik oma pääd tegi, mis temale tulus näitas olewat, kurjategijaid karistuse eest warjas, kui see temale kingitusi ja kaswu tõi, neid ise hukka mõistis, kui temale kahju oli sündinud, – niisugusel ajal ei wõi meie imeks panna, kui talupojad, kes kuski õigust ei saanud, ise teda omawiisi otsisiwad ja kurjategijale ise kätte maksiwad, sedawiisi kui arwasiwad õige olewat. Russow kirjutab omas ajaraamatus sestsamast ajast edasi:
„Niisamati on ka talupojad Liiwimaal, iseäranis Eestimaal, eneste keskes pagana wiisi ja ristiusku wasta õigust otsinud… Kui keegi neist surnuks sai löödud ehk muidu elu kautas, siis pruukisiwad tapetud inimese ligimesed sugulased oma õigust ja
- ↑ See on: elu ja surma üle.
