Lõpu sõna.
Need „Pildid isamaa sündinud asjust“ on sügise 1868 kirjutatud ja pidiwad aastal pärast seda Eestirahwa wiiekümne aastase priiuse mälestuseks, mis Tartus Juuni kuul 1869 suure joobeli wiisi peeti, wälja tulema. Aga et käsikiri kitsasse wärawasse kinni jäi, jäi ka raamat tähendatud ajaks ilmumata. Aastal 1871 sai „Eesti Postimehe“ lisaleht esimesel aastapoolel minu kätte toimetada. Et siis ilmad kirjameeste põllul paremaks oliwad läinud, pääsis minu joobeli raamat päewa walgele ja pandi, tarwiliste muutmiste ja täiendustega, nimetatud ajalehes trükki. (Waata: „Eesti Postimees“ 1871, lisaleht Nr. 1 kunni 27.) Säält olen mina nüüd need „Pildid“ tõistkorda wälja trükkinud, neid iseäraliseks raamatuks kokku seades. „Pildid“ ise on pea muutmata jäänud, juure on tulnud paljalt „Nimede ja asjade juhataja“ ja raamatu „Sisikord“. Need lisatükid saawad wäljaandja lootes mitmele lugijale armsad olema ja wana aja uurimist kergitama. Mingu see lootus täide!
Raamatul enesel on palju wigu ja puudusi. Seda tunneb ja tunnistab wäljaandja ise awalikult. Küll oli minu mõte mitu aega, kõiki piltisid koguni ümber maalida ja uusi juure lisada ja oleksin mina oma praeguse täielisema tundmisega seda ka teha wõinud, aga ammet ja muud asjaajamised ei annud seks sugugi aega. Et siiski piltide uuendamist mitmelt poolt soowiti, ei jäänud mull muud nõuu, kui neid omal esialgusel näul tõistkorda trükki muretseda, mis nüüd ses raamatus ka sündinud.
