— 51 —
suur laenetamine ja kihisemine. Sest kui nemad kõik ordo wennad ja sulased ja Sakslased ära oliwad surmanud, kes wäljas lossis oliwad, kogusiwad nemad kiriku juure kokku ja ei püüdnud mitte palwet teha, waid werd walada, mitte sakramenti Jumala koas ihaldates, waid Jeesuse Kristuse rahu rikkuda püüdes, sest nemad kandsiwad Kaini kurjust südames. Nemad seisatasiwad siis ja jäiwad kiriku ukse ette ja piirasiwad sõariistadega wennad, kell sõariistu ei olnud, sisse. Ja et neid kergemine wälja kutsuda, andsiwad nemad kawalaste kät ja lubasiwad rahu. Esiti tuli wälja Moorits, kes nende kohtuherra oli olnud ja paganaid liig kergeste uskus; sellele astusiwad nemad kohe kallale ja surmasiwad teda ära. Sellepärast walmistasiwad tõised, seda nähes mis kindlaste ette ära wõis arwata, ennast wastapanemisele. Aga et pitk wiiwitus sündis ja neile wiimati rahu tõutati, läksiwad nemad üksi wälja nende sekka. Jala päält wõtsiwad sõnamurdjad neid kinni, paniwad neid ahelasse ja sidemesse, riisusiwad kõik nende wara ja raha ja hobused ära ja jagasiwad seda eneste keskes. Ja surmatud inimeste kehad wiskasiwad nemad nurme pääle koertele närida, nõnda kui kirjutatud on: „„Nemad on sinu sulaste kehad lindudele taewa all süüa annud ja sinu pühade liha maa elajatele; nemad on nende werd ära walanud kui wet ja ep olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud.””
„Mõned neist läksiwad ära ka ühe tõise lossi juure, mis Pala jõe kaldal oli, selle nõuga, sääl sedasama teha. Ja tee pääl surmasiwad nemad oma preestri mõne tõisega ära. Pärast seda läksiwad needsamad Sakalased Järwamaale ja wõtsiwad sääl Hebbe, ühe Daanlase, kes nende kohtuherra oli, kinni, wedasiwad teda mõne tõise Daanlasega lossi tagasi, piinasiwad teda ja tõisi hirmsaste, kiskusiwad sisikonna wälja ja Hebbe südame tõmbasiwad nemad elusalt ihust, küpsetasiwad teda tulel, jautasiwad ja sõiwad teda ära, et nad kõwaks saaksiwad ristiini-
