— 68 —
4. Tagasi-waatus.
Waatame weel, enne kui Eestirahwa toibumisest sõnumid toome ja pärastpoolsest põlwest pajatame, suure sõa pildi pääle tagasi. Tuletame häste meele, mis nägime ja kuulime, ja mõtleme mõnda asja järele.
Et sõda üliwäga werine, täis põletamise suitsu ja armuta riisumist oli, on iga lugija isegi näinud. Hirmus põletamine ja riisumine oliwad sell ajal igal pool werise sõa abiwaimud, nõnda kui ju ükskord tähendasime. Meie ajal waewab ja wäsitab ka küll sõda ja sünnib tema läbi otsata kahju ja hädaohtu, aga siiski on ka sõal oma seadus ja sõameeste kombed pole enam nii karedad. Wana aja sõamehed sünnitasiwad häda ja kahju wastanikule nii palju kui wõimalik, uuemal ajal aga üksi nii palju kui tarwis. Mis tarwitusest üle läheb ja asjata piinamiseks arwatakse, seda keelab sõaseadus ja iga inimese enese enam haritud waim. Wana aja sõdadel suurt seadust ei olnud, aga seda suurem oli sõameeste ammeti kombete toorus. Küll on see meil hale ja hirmus kuulda, kui Läti Hindriku raamatus loeme, et ordo rüütlid mõnikord ka wangidel pääd otsast maha raiusiwad ja Eestlased jälle mõne wangi tules ära põletasiwad, aga selle wana aja kohta ei ole see ime sugugi. Niisama wähe tohime meie seda tunnistada, et praegu tähendatud tegusid üksi siin meie maal tehti.
Aga imestelema peame selle üle, et nii alaline were walamine, põletamine ja riisumine meie maal nii kaua wäldata wõis. Kuustõistkümmend aastat on Eesti rajad werest ja suitsust auranud ja siiski ikka igal aastal weel rohkeste mehe poegi lahingitesse läkitanud ja wara saagiks wõitjale jätnud. Sest wõime ära mõista, et Eestirahwas sell ajal rikas rahwale, warale ja iseäranis wahwa waimule oli.
Sadade ja tuhande kaupa langes iga aasta Eestlasi wõitlemise wäljal, aga uuel aastal astusiwad uued mehed asemele.
