Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 69 —

Suure saagiga läksiwad nii mitu korda Lätlased, Liiwlased ja Sakslased meie maalt, aga need ei olnud weel häste koju jõudnud, siis tuliwad ju tõised parwed seie ka saaki saama, kes ka oma jau saiwad ja wiisiwad.

Küll kautasiwad Eestlased palju mehi, aga mitte meelt, küll palju wara, aga mitte wahwust. Meie näeme neid kui wägimehi waidlewat kunni wiimse were tilgani.

Surmast nad ei hoolinud ja mõned on surma wabaduses ülemaks arwanud, kui wangipõlwe waenlaste käes. Sest kuulutab meile Läti Hindrik ka kord tüki. Aastal 1204 sügise, see on siis neli aastat enne suurt Eesti sõda, sõitis üks jagu ristisõitjaid Liiwimaalt Saksamaale tagasi. Tee pääl merel ajas maru neid Eestiranda. Eestlased läksiwad neile kahekümne kahe laewaga wasta, aga kaks laewa sattusiwad waenlaste kätte. Üks sai kohe põhja wautatud, kui laewamehed osast surmatud, osast wangi oliwad wõetud. Aga mehed tõises laewas hüppasiwad ise merde, et ennemine tema niiskes rüpes surma saada, kui waenlaste kätte sattuda.

Ditliib von Alnpeke, kes riimitud ajaraamatu Liiwi- ja Eestimaa sündimustest meile järele on jätnud, annab Eestlastele kord nime „uhked paganad” ja tahab sellega ütelda, et nemad julged, waprad ja murdmata meelega oliwad.

Missuguse waimuga wanad Eestlased sõtta läksiwad, sõas taplesiwad, sõast tuliwad ehk senna jäiwad, tunnistagu meile ka kaks oma wana rahwa laulu.

Esimene kiidab surma sõas kõige paremaks ja laulab:

   Sõuaksin ma sõas surra,
Sõas surra sõitlemata,
Waenu rüpes wariseda
Ilma pikila piinata,
Ilma koolu kurnamata,
Ilma taudi tappemata!
Kenam on sõassa suikuda,
Alla lipu langeda,