— 76 —
tõisipidi, on üleüldine elu terwe ja tugew, siis on ka üksikuil liikmil terwist ja tugewust, kosumist ja kaswamist.
Arwab keegi, et tema iseenesest üksi ja iseenesele üksi elab, muid temale ega teda muile tarwis pole, siis eksib tema wäga. Kõik meie elu on üks wastastikune olemine ja liikumine. Mis muud teewad ja tallitawad, puutub meile, ja mis meie teeme ja tallitame, puutub muile. Küll ei paista see wastastikune üksteisesse puutumine igakord kohe silma, aga olemas ta on, ka kõige wähemal tööl ja tallitusel.
Sellepärast ei ole mitte ükskõik, kudas meie elame ja oleme. Weab üks ühele, tõine tõisele poole, siis lõhume ja lautame enam, kui kogume ja kaswatame. Tõmbab üks, tõine jälle ei tõuka, siis ei mõju minek. Walwab üks alati, tõine jälle magab magusaste, siis lähewad rammetumaks mõlemad. On igaüks ise tark, tõise nõuu ta ei tarwita, siis on kõik õpetamine asjata ja oskamisele tuleb pea ots. Otsib igamees üksi oma kaswu, siis kahaneb wiimati kõik wara. On sedawiisi wara ja ramm ja oskamine ilusaste otsa saanud, siis — oleme ka ise otsas.
Kui palju sest koledast pildist meie kohta sünnib, mõistku tähelepanija lugija ise ära. Mina ei taha ega tohi wendade kohtumõistja olla. Aga wana Eestlaste elu ja olu uurides ja siis jälle meie põlwe pääle waadates, sündisiwad sündimata pildid, kellel suur waks wahet. Mõõtku nüüd igamees ise wahe suurust ja wõtku oma jagu õpetust. Wana aja sündimust jutustatakse ju seks, et meie neist midagi õpime ja õppida wõime meie seekord tõe poolest palju.
Mis meie suure Eesti sõa pildi pääle tagasi waadates senni tähele panime, oli wana Eestlastele kõigiti kiituseks, nimelt nende isamaa armastus, wahwus, wäsimata usinus ja üksmeel, ja wanad ajaraamatud ei salga neid häid tunnistusi ka sugugi.
Aga wanad ajaraamatud annawad meie esiwanemaist ka tunnistusi, mis meile mitte armsad kuulda ei ole ja meie ei wõi
