— 77 —
ka neist kuulmata ja kostmata mööda minna. On nemad õiged, siis peame neid ära kuulma, olgu nemad kui kibedad tahes. Õigus nõuab seda ja tõe armastaja ei tohi salgamise sõber olla. On tunnistused wiltu ja wõõriti tehtud, siis peame neid parandama, et tõe ja õigusega kokku sünniwad ja meie esiwanematele weel haua põrmu ülekohut ei teha.
Wanad Eestlased on kiiduwäärt tegude kõrwal tõe poolest ka tõisi tegusid teinud, mis mitte kiiduwäärt ei ole. Nad on nimelt riisunud, põletanud ja waenlastele mitmel wiisi piinalist surma walmistanud. Lugija on ülemal ka sest seltsist sõnumist tükka kuulnud. Aga meie oleme ka omalt poolt juba juure lisanud, mis meil niisuguste hirmsa tegude seletamiseks ja õigeks kohtumõistmiseks ütelda oli. Palume lugijat, seda meele tuletada ja meile luba anda, neid asju nüüd ära arutatud asjadeks pidada.
Aga kaks asja peame siin weel ette tooma ja ära seletama, mis tuttaw Läti Hindrik meie esiwanematele iseäranis süüks panneb. Need süüd on: wana Eestlaste ustawuse rikkumine ja ristiusust langemine. Mitukord nimetab Hindrik Eestlasi sõnamurdjateks, räägib nende Kaini kurjusest, paneb neile usust langemist suureks süüks ja arwab rüütlite sõdimist nende wasta Issanda taplemisiks ja ärateenitud kättemaksmiseks weesakramendi rikkumise patu eest.
Tõsi on, Eestlased on selle suure sõa ajal mitukord ennast ristida lasknud ja Sakslaste sõna kuulda tõutanud, aga nemad on ka niisama mitukord ristimise jälle maha uhtnud ja oma sõna pidamata jätnud. Aga meie peame selle süü üle tõisiti kohut mõistma, kui Läti Hindrik on teinud ja temaga ühtlasi ehk mõni mees meiegi ajal weel teeb. Läti Hindriku silmad ei seletanud tema-aegse paksu udu pärast, mis waimu silma terawa nägemise tumedaks tegi, ja meie-aegne mõõdupuu ei sünni sugugi, kui siin süüdi mõõta tahame.
