— 80 —
ei mõista nüüd kedagi hukka, kes wägiwaldsel wiisil tunnistusi ja tõutust pidi tegema, mis tõe põhjata oliwad ja täitmata jäiwad.
Meie esiwanemate sõna andmine ja tõukamine suurel Eesti sõal oli kõigiti selle sarnane, mis praegu seletasime, ja selle järele peame meie ka nende tõutuste täitmata jätmise üle kohut mõistma.
Meie omalt poolt peame sõna pidamist kalliks Jumala andeks, iga õige inimese kohuseks, iluks ja ehteks, iga korralise elu kindluseks ja toeks, ja ütleme oma esiwanematega ja Soome wendadega: „Sõnast meest, sarwest härga,” — aga kiwa wana Eestlaste pääle wisata nende tõisiti tegemise pärast esimesel Sakslaste seietulemise ajal, seda ei wõi meie ilmaski, sest meie teame, kust niisugune tegemine tuli. Rääkimata jäägu weel see, et meie esiwanemad sell ajal usu poolest pimedad paganad oliwad ja kus ewangeliumi usu walguse terad weel südame põllu pinda ei ole tunginud, sääl ei wõi ka ustawusel weel nii täielisi juuri olla, kui meie Õnnistegija neid oma järelkäiatelt nõuab.
Kui selleaegne katoliku kirik ja temaga tema preester Läti Hindrik meie esiwanematelt tingimata jäädawat ustawust ja sõnapidamist sell ajal nõuab, siis tuletame mõlematele meele, et seesama püha katoliku kirik, kes siin paganailt rikkumata ustawust loodab, ise enam kui ükskord ustawust on rikkunud ja õpetanud, et sõna murdmine mõnikord sugugi patt ei ole.
Kui katoliku kiriku õpetajad ja piiskopid keisrile Sigismundile, kes keelamata õndsa Hussi Kostnitsi linnas ära laskis põletada, ja keisrile Kaarlile, kes meie usuisa Lutheruse Wormsi linna omast õpetamisest wastust andma kutsus, seda tõe ütlesiwad olewat, et katoliku kiriku wastalistele sõna pidada tarwis ei ole, siis on see palju kurjem kuulda ja langeb palju kangema kohtumõistmise alla, kui see, et meie paganausulised esiwanemad ükstõisele ütlesiwad, oma waenlastele ja kahjutegijatele wõime meie
