— 81 —
sõna ka pidamata jätta ja teha, mis meie maa kaitsmiseks ja wabaduse hoidmiseks tarwiline näitab olewat.
Kes järele mõtleb, leiab meie praeguse arutuse tõe olewat ja suuremat seletust sellepärast meie poolt waja ei ole.
Aga — ütleb mõni — Sakslased tõiwad ommeti ristiusu seie, aga Eestlased põlgasiwad selle kalli asja ära ja langesiwad ristimisest jälle tagasi. Eks see suure südame kurjuse täht pole?
Sell ajal Eestlaste poolt mitte sugugi! Et Eestlased ristimise niipea kui wõimalik maha pesiwad, oli ristijate oma süü. Selle aja missioneerimine oli koguni wõõriti ja meie ei wõi sugugi imeks panna, et paganad ristiusust arwu ei saanud ega ristimise hinda ei tunnud.
Esiteks ei kuulutatud ewangeliumi enam nii puhtaste, kui ta piiblis seisab. Selge usu küünal ei põlenud katoliku kirikus isegi, ei wõinud ta siis ka muile säält paista. Walgustawa ja puhastawa ewangeliumi asemele oliwad wälimesed seadused ja pruugid pääasjaks astunud ja selle kõrwal kuulutati hulk paawstite ebaõpetusi. Ebaõpetused ei jõudnud mõistust selgeks ega südant soojaks teha ja päälegi kanneti õpetamise eest wäga wähe hoolt. Uue ristiusu kombete ja wana pagana usu pruukide wahel ei teinud paganad suuremat wahet. Mõnelgi oli ükskõik, kas ta Püha Maarja pilti auustas ehk oma wana ebajumala kuju kummardas. Mõned ütlesiwad ka: Wana harjunud pruuk on weel mõnusam. Meie esiwanemad elasiwad nõnda, elame meie ka niisamati. Ja wana usk, kui ta hästi ära on juurdunud, on wisa ära kaduma. Seda wõime weel tänapäew omal maal tähele panna, kus weel nüüdki mitmes paigas wana ebausku ja tema pruukisid küllalt leitakse.
Tõiseks sunniti wägisi ristiusku heitma ja ühtlasi ristiusuga pidiwad ristitawad ka mitmesugusid orjusi ja maksusid enese pääle wõtma. See oli raske kanda ja kihutas wihale ja wastapanemisele. Nõnda ei wõinud armastus ei ristirahwast ega ristiusku wasta idaneda. Ristirahwas, kes wäekaupa mõõga
