— 92 —
olnud. Sagedaste käidi sõawäega Rootsi ja Daani randa ja toodi säält suurt saaki, kui meri muidu põuda ja puudust näitas.
Sedasama wiisi elasiwad Läänlased ja oliwad nemad Saarlaste seltsimehed sõakäikidel. Arwu järele oli neid umbest niisama palju kui Saarlasi. Läänemaa ulatas wanal ajal enam lõune poole, nimelt Pernu mere laheni. Mis wanad kirjad Saarlasist kuulutawad, sünnib ka Läänlaste kohta.
Saarlased ja Läänlased oliwad kõigiti tublid meremehed ja neil oli oma täieline merewägi. Sellepärast ütleb ka wana riimitud Liiwimaa ajaraamat Saarlasist: „Laewades on nende kõige suurem jõud.”
Wanad Eesti laewad oliwad kahesugused, sõalaewad ja lihtkorralised laewad kauba ja muu asja ajamiseks. Läti Hindrik nimetab esimesi „riisumise laewadeks,” lihtkorralisile laewadele annab ta nime „tõised laewad.” Kudawiisi need laewad ehitatud olnud, on niihäste Läti Hindrik kui ka muud ajaraamatud seletamata jätnud.
Lühikestest tähendustest siin ja sääl saame selle otsuse, et sõalaewad häste suuremad oliwad, kui muud laewad. Neil oliwad omad täielised peelepuud ja purjed pääl, aga ka sõuda wõis neid, kui tarwis oli. Seks oliwad igal sõalaewal omad iseäralised aerud ja mõlad. Sest tuli see tulu, et ka siis, kui tuult ei olnud, laewaga liikuda ja kuhu taheti, senna käända ja käia wõis. Seda oli sõa taplustes hädaste tarwis. Sõudmise jõud neil sõalaewadel ei olnud kasin ja on wanad Eesti meremehed mõnikord liig kangestegi oma rammu kulutanud. Aastal 1215 oli neil üheksa Saksa laewaga Saaremaa rannal tegemist ja taplemist ja tapluses sõudis üks Eesti sõalaew nii wihasaste, et ta ühe tõise laewa külge kinni wuhises ja ise kange põrutamise läbi suure raksuga lõhki läks.
Igas sõalaewas oli sõa käigil läbistikku arwata kolmkümmend meest, mõnes suuremas ka häste enam. Laewa lae all oliwad sõudepingid, paigad laewameeste moonale ja mõnesugu-
