Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/96

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 96 —

Kunni kuube kõrwetelles
Keha kippus küpsetama.
Ripsme karwad läksid krimpsu,
Kõrbe hiuksed, kulmu karwad.

   Sulewi poeg pajatama:
Kurat wõtku tule künka,
Kust ei kasu kellelegi!
Kodu wõiks ta rehe kütjaks,
Saunameestel külje sojaks
Mitmes kohas mõnus olla,
Kus üks süld ehk pere kohta
Armu poolest annetakse.
Praegu pole paremat mull:
Pistan piibu põlemaie.

   Siisap sammu sulgumaie,
Tuliteelta taganema.
Waewalt pääsis laewa pääle
Aineid külgi arstimaie,
Põlend wiga parandama.

(Kalewi poeg XVI, 692—733.)

Seesinane „Sädemete saar”, kus Sulewi poeg ennast wähe kõrwetas ja wiimati paha tuju tuulutamiseks piibu tulemäel põlema pistis, ei wõi muud midagi olla, kui Islandi saar, kus mitu tulepurskajat mäge pääl ja hallikad kuuma wet wälja ajawad. Neist hallikatest sääl on teadu pärast Geiser kõige kuulsam ja tulepurskajaist mägedest jälle Hekla. Küll ei ole kõik nii sündinud, kudas Kalewipoja laulus pajatatakse; see on, nõnda kui ju laps arwu wõib saada, wõimata asi. Kalewipoeg on laulikute loom ja rahwa luuletaja waim on temale tema wägimehe kuju kokku seadnud ja tema teud ja tööd teinud. Aga siiski on niisugustel lauludel ja juttudel, mis nagu wana aja tõsised sündimused wälja tahawad näidata, enamiste ikka oma jagu tõt ja tõsisid sündimusi põhjaks, kelle pääl siis pärastpoolsed põlwed pitkal ajal pitkad jutud ja laulud kokku luuletasiwad. Igal rahwa laulul ja jutul on oma iseäraline juur