Lehekülg:Pildid isamaa sündinud asjust.djvu/98

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 98 —

Taewa alta teede rada
Minijale mere laentel.

(Klwp.)

Ja et meie esiwanemad õige tuttawad tähtedega taewa lautusel oliwad, tunnistawad weel iseäralised tähtede ja tähesalkade nimetused, mis meie ajani ulatanud. Weel nüüd tunneb igaüks „wana wankrit, Rootsi karu,” niisama „weikest wankrit” tema ligidal ja selle piirel jälle „põhjanaela”, kes oma nime sellest saanud, et ta alati taewa küljes paigas seisab, nagu nael seinas, aga tõised tähed meie silmist tema ümber rataskaari käiwad. Tuttaw on ka „taewa look”, keda õpetatud tähetundjad Krooniks kutsuwad; aga weel tuttawamad on „wardad” ehk „koot ja reha”, kellel jälle tähetundjate keeli Oriion nimi. „Sõelu” on meil teadu pärast kaks taewa lautusel, „wana sõel” ja „uus sõel”, ja kaks tõist tähe-salka kannawad „risti” nime, „suur rist” ja „weikene rist”. Saarlased tunnewad weel hulga tõisi tähti.

Taewa tähed on eksimata teejuhid neile, kes nende seisu terawaste tähele on pannud ja ajast annawad nemad arwu paremine kui kõige paremad uurid. Weel nüüdki astub Eesti põllumees, kellel uuri taskus ei ole ega kella toa seinas seisa, ööse õue ja waatab oma isaisade taewa uurist järele, mis aeg on, kas ju tarwis üles tõusta ja rehele minna wõi kannab aeg weel natukese wäsimust puhata. Meie esiwanematel oli niisugune aja tunnistamine tähtedest wäga selge ja tähtedest teadsiwad nemad määratumal ja piiretumal mere lagedusel ära ütelda, kus pool põhi ja kus jälle tõised ilmakaared. Tähed juhatasiwad jälle õige tee pääle, kui wahest kogemata ehk pilwes ilmaga eksi oli mindud.

Ja et wanad Eestlased mitte nii tuimalt ja tühnakult oma taewalikku uuri ei tunnistanud, kui meie enamiste oma kella taskust tõmbame ehk seina pääle silmame, seda teeb meile