— 99 —
mõni kaunis wana aja jutt tõeks. Järgmine tükk taewa tähtedest olgu praegu tunnistuseks.
Meie kõik teame, et suurel taewa wankril, nõnda kui igal õigel wankril, ka oma wehmer ehk tiisel on. Wehmri keskmise tähe kõrwal seisab pisukene tine täht, keda õpetatud mehed Alkoriks kutsuwad, aga wana Eestlaste arwust ei olnud ta muud midagi, kui selge „susi” ehk hull metsaline „hunt”. Waga taewa täheke olewat, nii jutustatakse Wõru maakonnas Põlwa kihelkonnas, sedawiisi selle kiskuja nime saanud.
Ükskord sõitnud talupoeg, Peedu nimi, läbi metsa ja wana metsahall hunt karanud hobuse kallale. Kuri metsaline murdnud looma wehmrite wahel maha. Aga see oli suur kuritöö. Wana Eesti usu järele ei ole hundil luba, aisade ehk wehmrite wahel looma murda. See on Wana Isa seadus ja tema ei jätnud ka seekord seaduse üle astumist nuhtlemata. Karistuseks tehtud suure kurjatöö eest sai nüüd hunt ise wehmrisse rakendatud ja ähwardawaks täheks kõigile tõistele huntidele tulewasel ajal seadis Wana Isa Peedu wankri kõige täiega, hunt ees, taewa lautusele igaweseks ajaks. Aga hundil on wähe tahtmist, wankrit tõmmata; ta weab ja tahab metsa. Sellepärast siis ka, nõnda kui igamees nüüdki õhtu ja öö ajal oma silmaga näha wõib, taewa wankri wehmer kõweraks on kistud. Trahw on täieline olnud, sest kes on Eestimaal tänase päewani kuulnud, et „susi hobese wehmerde waihelt ära söönu” ehk et „hunt hobuse kallale aisade wahele astunud?”
See esiwanemate wana jutt on mõne mehe arwust „puhas tühi loru,” miska keegi ruumi raamatus ei tohi raisata, aga mõni tõine mees leiab tema kena olewat. Meie arwame, et sell tõisel mehel õigus, ja oleme jutu ka seie pannud tunnistuseks, et meie esiwanemate elaw ja terane waim ka kena juttu luua ja kaunist ajawiidet muretseda mõistis, mis pitkal mereteel ja muidu mõnus rohi igawuse wasta oli.
