Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
110
Piibeleht.
Kas tu mul wiltu olli?
Laura.
Ei, liig otsekohe — nii ei sünni sulle. (Tema taskute peale tähendades.) Ka tundub mulle puudusena, et sa talwel oma paberiladu ühes ei wea.
Piibeleht.
Ent wilja-ait on mul üten — ehk soowid? (Hoiab seemnetasku lahti.)
Laura
sealt wõttes.Tänan. Ja head päewa teile! (Külguksest ära.)
Pikem waheaeg. Sander, kes Laurale ukseni wõõriti pilgu järgi saatis, hakkab hämaral meelisklemisel waikides edasi-tagasi sammuma; Piibeleht istub sohwale tagasi, wõtab ajalehe kätte ja loeb seemneid hammustades rahulikult. Sanderi silm riiwab teda taoti uuriwalt.
Sander
peatab wiimaks keset ruumi; külmalt.Ma olen otsusele jõudnud: sa wõid oma ilmutuse lehtedesse panna.
