Ei — kurwas, ütlemata kurwas tujus! Sest mis wõib siis kurwemat olla, kui et wanal Westmannil wäimees on, kes paremat ei taipa teha kui ajalehe-õpipoistele ja külakoolmeistritele kongurentsi — nüüd, kus linn wärskest tööstuse-elust mühab, kus maapind kaardu lööb uute äriliste ehituste all, kus mul omagi kruntidega kõiksugu plaanid on, mis inseneri nõuawad! Wee wõtab silmast mõte, et sinu asemel teisel taskuid täidawad ja endile nime teeniwad — jah, et ma isegi mõne wõõra ukse pihta pean koputama!
Seda pole sul waja. Ma olen ju ka laitmata tööd teinud.
Tagatoas on Mathilde ja Laura waheaegu nähtawale tulnud. Esimene, kübara ja pealisriidega, laseb õde endal loori siduda. Laura, temast noorem, on kleidi wäel; ta lonkab kergesti pahemat jalga.
Juba kisute jälle! Papa, sa ei tohi Ludwigi meeleolu rikkuda, ta peab oma romani kallal töötama!
