Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

14

Westmann.

Mina tema meeleolu? Tema minu meeleolu!

Mathilde.

Aga sa ei luuleta, papa.

Westmann
rinnatoonil.

Ei, Jumalale tänu, mul on mehearu weel peas! (Wiskab kübara pähe ja pöörab minema.)

Lõunale ärge mind oodake — saan alles õhtuks linnast wälja. Ärimehe tööpäew on pikem kui luuletaja oma. (Ust awades iile õla Sanderi poole äärmise põlgtusega)

Luuletaja! (Ära.)

Mathilde
astub ettetuppa.

Teie purelemine hakkab tõesti juba närwide peale käima!

Sander
nukra tusaga.

Mitte sinule üksi!

Mathilde.

Aga see lõpeks, kui sa tööga kord walmis saaksid.