Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/126

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
131

Oleks siis rahakahju üksi! — See on suur — ja — päratu suur — nii suur, et ta mul mitmeks aastaks unerahu wõtab. — Aga see pole mitte üksi. Weel enam maksab minu au. Ma tahtsin nüüd alles näidata, kes Westmann on! Linnale — kubermangule — kogu ilmale! — Ma tahtsin näidata —

Sander
kaetsewalt.

Tean, papa, tean: passash poeridadega, — hotel — kafee — warietee — kino — —

Westmann.

— ma tahtsin näidata, et Westmann Westmanni uulitsast enam on kui Westmann Westmanni uulitsast. Ja kui sa teele olid läinud, pistsin süütenöörile tule otsa ja pomm lõhkes. Eilsest saadik teab iga ärihing linnas, et Westmann kulda hakkab kaewama ühest kohast, kuhu ligi pääseda ühelgi teisel nuppu ei olnud. — — Sa oleksid nende nägusid pidanud nägema (kätega näidates) — nii pikad — ja nagu tohletanud nairid —

Sander.

Seda wõib arwata! Ja nüüd tuleb see