Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/134

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
139

Westmann
wäikse waheaja pärast.

Et mitte sõnu ja aega raisata: kas herra Piibeleht ei soowiks Westmanniga weidi õnne katsuda?

Piibeleht.

Oleks mulle suureks auks.

Westmann.

Waadake, armas sõber (paneb käe Piibelehe põlwele): ma olen loomu poolest natuke jonnakas. Wana Eesti tõug. See suur ehitus — ta on mulle nii omaks saanud nagu silm peas ja nina näos — ma ei tahaks teda jätta! Ja et ma — tänu jumalale — jonnida jõuan —: mis oleks, herra Piibeleht: wiiskümmend protsenti kasu?

Piibeleht
wäristab kahetsewalt pead.

Westmann
tema nägu uurides, wäikse waheaja pärast rõhukalt.

Aga sada?

Piibeleht
wäristab jälle pead.