Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
139
Westmann
wäikse waheaja pärast.Et mitte sõnu ja aega raisata: kas herra Piibeleht ei soowiks Westmanniga weidi õnne katsuda?
Piibeleht.
Oleks mulle suureks auks.
Westmann.
Waadake, armas sõber (paneb käe Piibelehe põlwele): ma olen loomu poolest natuke jonnakas. Wana Eesti tõug. See suur ehitus — ta on mulle nii omaks saanud nagu silm peas ja nina näos — ma ei tahaks teda jätta! Ja et ma — tänu jumalale — jonnida jõuan —: mis oleks, herra Piibeleht: wiiskümmend protsenti kasu?
Piibeleht
wäristab kahetsewalt pead.
Westmann
tema nägu uurides, wäikse waheaja pärast rõhukalt.Aga sada?
Piibeleht
wäristab jälle pead.