Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
149
Westmann.

Ja, seda ma olen! — Ja nüüd, lapsed: kõik, mis teil üksteisele on öelda, seda öelge lühidalt, mind ja minu uut poega ootab ametlik talitus, mis mul wäga südame peal kipitab ja milleks mul praegu just aega on.

Sander
kes kogu aja ees kirjutuslaua juures endaga rasket wõitlust on pidanud, äkki wäljamurduwa wihaga.

See ametlik talitus jääb tegemata!

Westmann
üle õla.

Kas see luuletaja seal jälle riidu norib?

Sander
räpaka käewiskega Piibelehe poole.

Luuletaja on seal — siin seisab insener Sander!

Kõik jääwad tema peale wahtima: wäike waheaeg.

Westmann
enesele näpuga otsaette tipsides.

Kadedus on wist inseneri-herra kupli wiltu ajanud!