Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/29

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

30

Sander.

Soo? Najaa, on ju tükike aega, kui teineteisel silmist kadusime — kui sina läksid ja mina koolipinki edasi jäin soendama. Aga kas nägid, kui wähe sa mul meelest oled läinud? Eile — woorimehe pealt — juba kaugelt eemalt: Ma annan oma pea, kui see mitte Tiit ei ole — õige!

Piibeleht.

Mind tunnewa tõisegi eemalt ärä.

Sander.

Kuid mitte tosina aastate pärast, ja kui poisist waheajal mees on saanud! — Aga nüüd tule siia — eile saime ju ainult tere ja jumalaga öelda — istu mu nina ette — soo — torka siit midagi näkku (pakub talle oma etüist paberossi) — — mis, sa ei suitseta? — mõistlik poiss — — ja tunnista, tunnista, wennas! (Nad on selle wältel sohwa peal istet wõtnud.)

Piibeleht
laseb silmad aeglaselt üle toa ringi käia.

Midä siss?

Sander.

Tema küsib weel! Ma tahaksin ometi pisut kuulda saada, kus sa kõik need aas-