Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

74

Sander
oma poosist lahkudes, äärmise ükskõiksusega.

Üllataw? See auhind? — Mis poolest? — — Minule ei ole siin midagi üllatawat ega pidustatawat. — Aga sa wõiksid mulle klaasi konjakit tuua, ja nimelt sel asjalikumal põhjusel, et sinu tänane lõuna jälle kord liig weikekodanlik raswane oli.

Mathilde
end unustades, wõitluswalmilt

Raswane?! — — (End kähku taltsutades.) Sul wõib õigus olla — see uus wilumata köögitüdruk —

Sander.

Ja, ja — köögitüdruk! — (Käskiwalt.)

Mathilde, too mulle klaas konjakit!

Mathilde.

Kohe, Luike! (Keskuksest rutates ära.)

Sander
waatab talle üle õla järgi, naeratades, endamisi.

Nüüd käsutame meie! Siin on wolikiri. (Tõstab kirja maast üles ja loeb ta rõõmsalt weel kord üle.)