— 103 —
„… See oli lugemine!!…“
„… Jah, see oli lugemine!!…“
„… Iga sõna täis wäge!…“
„… Nagu õiskamine… hüidmine…’’
„… Nagu suure kella helin…“
„… Ja mis ta ütleb — hoopis teine kui kirikus…“
„… Hoopis teine koa kui palwemajas…“
„… Taewas põle mitte nii kõrgel kui nemad ütlewad…“
„… Ja Jumal mitte nii kaugel…“
„… Sest ta wõib ka meie päiwil weel imet teha…“
„… Ja lihalikku inimest hädast aidata…“
„… Aidaku ihu, hinge üle pidagu pärast kohut…“
„… See on koa õige, sest mis tarwis siis ihu ennast peab talitsema, mis tarwis ta oma himudest peab lahti lööma, kui tal sest midagi kasu ei ole!… Taewasse teda jo sisse ei lasta…“
„… Tasu ihule, tasu hingele — nõnna on korras… Sest kus seisab, et Jumal ihu aina waewanägemiseks lõi?…“
„… Seda ta ei wõindgi, sest Jumal on armastus. Ega temale ometi rõemu tee waewa ja piina pealt woadata!…“
„… Ma usun Maltsweti sisse!“ hüidis keegi tänawa pimedusest walju healega, ja see kostis nagu karjatus kokkupigistatud ning äkitselt wallali puhkewast südamest.
„… Maltswet on prohwet!“ wastas teine heal niisama waljult, ja mõlemad hüided, mõlemad hinge-karjatused jätkusiwad kokku ühiseks lootuse-kisaks, mis läbi wihma ja udu ja pilkase pimeduse üle mustawa küla heljus ning ühe rinna teise järele meeleheitlisele usule awas, usule üleloomulise ime sisse…
Ja nad rühkisiwad edasi üle hangede ja aukude, komistades, kukkudes ja jälle üles tõustes, ning wahetasiwad oma mõtteid edasi suure sündmuse üle, mis neile uut elurõemu ja elujulgust ärakuiwanud soontesse tilgutanud.
„… Ja kui nüid õige kätte wõtta ja paluma hakata… kõigest hingest paluma hakata… Maltswetiga ühes… iga pühapäe… wõi koa iga päe… ühte-
